Steven Brittain, tõlkinud ja toimetanud Toomas Schvak
Lugemisaeg 10 minutit
Paljus maailma paigus langeb aasta algus- ja lõpukuudele pühade nn talvetsükkel, mis kulgeb jõuludest läbi uusaasta kuni vastlapidustusteni. Kuigi neid pühi õigustatakse sageli kui “kristlikku” pärimust, paljastab pilguheit Piiblile ja ajaloolisele tõendusmaterjalile midagi muud. Üheski Piibli kirjakohas ei ole Jumal neid pühi sisse seadnud. Need on tekkinud sünkretismi tulemusel, paganlike riituste segunemisel kristlike uskumustega, ja neid tavasid järgitakse mitmes eri vormis tänaseni.
Jõulud ja uusaasta
The Catholic Encyclopedia möönab jõulude artiklis, et 25. detsember valiti pühade kuupäevaks kattuvuse tõttu Vana-Rooma saturnaalide ja päikesejumala (Sol Invictuse ehk Võitmatu Päikese) sünnipäevaga. See on vastuolus Jumala antud hoiatusega, mille järgi usklikud ei tohi kasutada tõelise Jumala kummardamisel paganlikke tavasid: “Siis hoia, et sind ei võrgutataks käima nende järel, pärast seda kui nad su eest on hävitatud, ja et sa ei otsi üles nende jumalaid ega ütle: “Kuidas need rahvad teenisid oma jumalaid? Mina tahan ka nõnda teha!” Sa ei tohi nõnda teha Issandale, oma Jumalale, sest kõike, mis Issandale on jäledus, mida ta vihkab, on nemad teinud oma jumalatele…” (5. Moosese 12:30–31).
Isegi uusaasta tähistamisega 1. jaanuaril kummardatakse Janust, Vana-Rooma kahe näoga väravate jumalat. The Online Etymology Dictionary kinnitab, et jaanuar on saanud nime selle jumaluse järgi. Kuigi Piibli uus aasta algab kevadel (2. Moosese 12:2, 5. Moosese 16:1), järgitakse kaasajal Rooma kalendrit, mis austab paganlikku ebajumalat ja propageerib mõõdutundetust. Taolise eluviisi oleksime me pidanud Kristuse juurde jõudes selja taha jätma. Apostel Peetrus ütles meile, et me oleme minevikus “küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes” (1. Peetruse 4:3).
Vastlad: lihalik riitus
Selle ebapiibellikele alustele rajatud pühadetsükli kulminatsiooniks on vastlad. Paljudes keeltes ja piirkondades nimetatakse seda ja selle tähistamiseks korraldatavaid pidustusi karnevaliks. Sõnaveebi andmetel on see tuletis itaaliakeelsest sõnast carnevale, mis ühendab omakorda sõnu carne ja levare, tähendades “lihaheitmist”. Ajalooliselt kujutas see endast viimast lubatud lihalikku “liialdamist” enne suure paastu algust. See ilmneb ka eesti sõnas “vastlad” – Eesti etümoloogiasõnaraamatu kohaselt pärineb see alamsaksa sõnast vastelavent, mis tähendab “paastu (eel)õhtut”. Suur paast ise on piibliväline komme, mis asendas Piiblis esitatud üleskutse igapäevasele siirale meeleparandusele inimeste leiutatud rituaalse reeglite järgimise perioodiga.
Kuigi eesti vastlatraditsioonis pole see olnud peamine, on just katoliku maade karnevalidel – Ungari busójárás-pidustustest kuni Veneetsia kuulsate maskiballideni – üks keskne idee oma identiteedi varjamine. Semiootik Mihhail Bahtin on oma teoses “François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (eesti keeles ilmunud 2017. aastal Ilmamaa kirjastuses) kirjeldanud seda karnevali õhkkonda ajana, mil ühiskondlikud reeglid kaotavad ajutiselt kehtivuse ja inimesi iseloomustab “groteskne” käitumine. See anonüümsus lubab osalejatel prassida ja pidutseda oma mainet avalikkuse silmis ohtu seadmata.
Piibli vaatepunktist on selline loogika sügavalt ekslik. Piibel õpetab, et meeleparandus tähendab igapäevast enesesalgamist ja südame muutmist (vt Joeli 2:13, Luuka 9:23), mitte kindlal ajal toimetatavaid rituaale, millele eelneb “nädala jagu pattude organismist välja uhamist”. Apostel Paulus nimetab “prassimisi”, millega ta peab silmas ohjeldamatuid tänavapidustusi, üheks “lihaliku loomuse tegudest”. Ta hoiatab selgesõnaliselt nende eest, kes selliseid kombeid järgivad. Karneval tähendab juba keeleliselt sama “liha” ülistamist, mille Piibel käsib meil ristile naelutada: “Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki” (Galaatlastele 5:19–21).
Kohalikud paganlikud tavad ja imitatiivne maagia
Kõikjal Euroopas hoiavad need pühad ja pidustused elus muistseid riitusi, mida Piiblis nimetatakse “rahvaste kommeteks” (Jeremija 10:3). Antropoloog James Frazer selgitab oma teoses Kuldne oks (eesti keeles ilmunud 2001. ja 2022. aastal kirjastuses Varrak), et need kombed kujutasid endast algselt imitatiivset ehk homöopaatilist maagiat, mille eesmärk oli rituaalide kaudu mõjutada ilma ja soodustada viljakust.
- Kreeka (apokries) – nende pidustuste ajal korraldatakse dionüüsoslikke kitsetantse, kus mehed riietuvad kitsenahkadesse ja kannavad raskeid kellasid. See komme on otseselt seotud veini- ja hullumeelsuse jumala Dionysose muistse kultusega, mis jääb väga kaugele piibellikust “Vaimu viljast”. Apostel Paulus meenutab meile jätkuvalt, et “Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus” (Galaatlastele 5:22–23).
- Bulgaaria (kukeri) – UNESCO maailmapärandi dokumentide kohaselt kannavad Bulgaarias kukeriteks nimetatud kostümeeritud mehed hirmutavaid puidust maske, et peletada eemale kurje vaime. Tava põhineb animismil, uskumusel, et materiaalsete objektide kaudu on võimalik mõjutada vaimuilma. See uskumus on vastuolus Piibli käsuga otsida kaitset ainuüksi Jumalalt: “See ütleb Issandale: “Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” (Psalm 91:2). Ja taas: “Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand” (Jeremija 17:7).
- Slaavi rahvad, Läti, Leedu (maslenitsa, meteņi, užgavėnės) – nende pidustustega kaasneb õlekujude, näiteks talvejumalanna Morana või Morė kuju põletamine ja päikesekujuliste pannkookide (blini) söömine, et austada muistseid päikesejumalaid nagu näiteks slaavlaste Jarilo. Ka mõnel pool Eestis põletati viljakushaldjas Metsiku õlgedest tehtud kujusid. Folklorist Aleksandr Afanasjev on väitnud oma teoses Slaavlaste poeetilised arusaamad loodusest, et need riitused on jäänukid muistsetest päikesekultustest, mille eesmärk on “meelitada” päikest naasma. Piibel aga õpetab meile, et ainult Jumal korraldab aastaaegade vaheldumist: “Nii kaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö” (1. Moosese 8:22). Katsed mõjutada lõikust tulerituaalide ja nukkude abil on ebajumalateenistus.
- Skandinaavia, Soome, Eesti (fastelavn, fettisdagen, laskiainen, vastlad) – põhjamaades on samuti säilinud muistseid riitusi, mida ajaloolased peavad maagilise ebausu riismeteks. Paljud vastlakombed – panna must kass tünni ja seda kaigastega vemmeldada, dekoreerida kodusid ja ergutada maad kase- või pihlakaokstega, liugu lasta – olid algselt imitatiivse maagia vormid, mille eesmärk oli peletada kurje vaime ning soodustada põllusaaki ja loomade sigimist. Sellised pillavad pidustused ja sümboolsed talitused põhinevad “edeval” usul, et inimesed suudavad oma tegudega loodust mõjutada. Piibel hoiatab meid taoliste tühjade tavade eest: “Sest teeravid räägivad nurjatust, ennustajad näevad valet ja jutustavad tühiseid unenägusid, trööstivad asjata” (Sakarja 10:2).
Lubades neil päevadel enne inimeste välja mõeldud paastuaega mõõdutundetust ja “groteskset” käitumist, juhib see karnevaliõhkkond meie tähelepanu eemale piibellikelt üleskutsetelt püsivale, igapäevasele kainusele ja karskusele. Apostel Paulus manitseb: “Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses” (Roomlastele 13:13). Usklikke kutsutakse üles “käima valguses” (1. Johannese 1:17) ja olema “katmata palgega” (2. korintlastele 3:18).
Paastumüüt: rituaal või meeleparandus
Vastlad ehk karneval eksisteerivad suure paastu tõttu, ometi on see 40-päevane paastuaeg piibliväline nähtus, mis soosib tuima reeglitest kinnipidamist. Ajaloolised allikad, millele viitab ka näiteks The Catholic Encyclopedia oma suure paastu artiklis, kinnitavad, et suure paastu reeglistikku ei ühtlustatud enne Nikaia kirikukogu 325. aastal.
Kui suur paast keskendub ajalikele, maistele rituaalidele, siis Piibel ärgitab meid püsivale muutusele. Nii nagu vastlad, nii on ka suur paast inimeste välja mõeldud pärimus, mille eesmärk on asendada tõeline vaimne uuenemine välise demonstratiivse reeglite järgimisega. Kuigi suurt paastu esitletakse kui vaimse distsipliini perioodi, ei ole sellel Uues Testamendis vähimatki alust. Kalender, mis lubab “prassimist” (vastlaid) ja seejärel “rituaalset paastumist” (suur paast), tekitab patu ja religioosse käsutäitmise tsükli, vastandudes Piiblile, mis kutsub meid üles igapäevasele, püsivale karskusele. Nii nagu kirjutas apostel Paulus: “Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult” (Tiituse 2:11–12).
Suure paastu paganlikud juured
Üleminek prassivalt vastlaajalt 40-päevasele paastule on muster, mille leiab muistsest maailmast juba ammu enne kristliku kiriku sündi. Ajaloolased ja teoloogid märgivad, et 40-päevane enesepiiramise periood on jäänuk Babüloonia ja Egiptuse rituaalidest, millega leinati jumalaid Tammuzi (ka Tammus, sumeri taimede ja viljakuse jumal) ning Osirist. Alexander Hislop on oma teoses The Two Babylons kirjutanud, et 40 paastupäeva laenati babüloonlastelt, kes paastusid just nii pikalt jumalanna Ištari kevadiste pidustuste eel. Sarnasel moel paastusid ja piirasid vanad egiptlased ennast 40 päeva, et mälestada Osirise surma ja Osirise abikaasa Isise leina. Selline rituaalne sureva ja taas ellu ärkava jumala leinamine pälvis Looja hukkamõistu kui “häbitegu”, eriti kui seda teeb tema rahvas: “Siis ta viis mind Issanda koja värava suhu… ja vaata, seal istusid naised, nuttes taga Tammust” (Hesekieli 8:14).
“Inimeste pärimus”
Lisaks Jumala keelule võtta üle rituaale paganlikest kultustest, on teine peamine põhjus nende pühade ebapiibellikuks pidamisel “vaikus Pühakirjas”. Piiblis on antud üksikasjalikud juhised Jumala pühade pidamiseks (vt 3. Moosese 23), aga seal valitseb täielik vaikus Jeesuse sünni ja kõigi suurele paastule eelnevate pühade osas. Suur paast on ise tava, mis ei põhine Pühakirjal, vaid seati sisse kirikukogudel sajandeid pärast apostleid, asendades Piibli üleskutse siirale igapäevasele meeleparandusele inimeste välja mõeldud rituaalse reeglistikuga. Kui me hakkame ise looma usupühi, on meil oht langeda lõksu, mille eest Jeesus meid hoiatas, mõistes hukka need, kes ise endale käsud välja mõtlevad: “Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi. Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust… Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust” (Markuse 7:7–9).
Põgenege selliste tavade eest ja taotlege õiglust
Ajaloolised, kultuurilised ja Piibli tõendid viivad selge järelduseni: vastlad ja suur paast ei pärine Pühakirjast. Need võeti üle muistsetest paganlikest kombetalitustest ja neile anti hiljem kristlik välimus. Vastlad, suur paast ja teised seotud pühad ei ole “süütu pärimus”, vaid ulatuvad tagasi ajastusse 4. sajandil, mil juba kompromisse tegev kirik võttis poolehoidjate võitmiseks üle paganlikud tavad. See uskumuste segunemine, mida nimetatakse sünkretismiks, jätkub mitmel eri kujul tänagi. Olgu siis tegemist maskide karnevaliliku anonüümsusega, skandinaavlaste ja soomeugrilaste juures levinud vastlaokste kasutamisega maa ergutamiseks või 40-päevase perioodiga Tammuzi leinamiseks – kõik need kombed põhinevad inimeste pärimusel, mitte Jumala Sõnal.
Usklikud, kes soovivad truult Pühakirja järgida, ei saa osaleda pidustustel, mis soosivad patuseid ihasid, kasutavad “maagiat” looduse mõjutamiseks või austavad jumalaid nagu Janus ja Dionysos. Piibel ei luba paganlikke talitusi pühadel eesmärkidel ümber kujundada. Vastupidi, seal hoiatatakse selgelt taolise pettuse eest: “Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele” (Koloslastele 2:8). Jumala juhised on järjekindlad: “Kuidas sobib Jumala tempel kokku ebajumalatega? Meie oleme ju elava Jumala tempel… “Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, “ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu”” (2. korintlastele 6:16–17).
Lõppkokkuvõttes ei ole tõeline meeleparandus ja enesesalgamine hooajalised harjutused, samuti ei ole need mõeldud käima moraalsete liialduste sabas. Need peavad iseloomustama tõelise kristlase igapäevaelu. Kui me hoiame kinni pühadest, mille juured on paganlikes saturnaalides, luperkaalides või Tammuzi leinamises, takerdume me inimeste pärimuse võrku ega saa kuuletuda Jumala tõele. Meid kutsutakse hülgama neid tavasid ja pöörduma tagasi puhta Jumala Sõna juurde, teenima teda nii nagu ta käskis, “vaimus ja tões” (Johannese 4:24).
Tõlgitud DeepL-i abil. Tõlkimiseks ettevalmistatud dokumendid: James Ginn. Piiblikirjade läbivaatamine, korrektuur ja lõplik toimetamine eesti keeles: Toomas Schvak.