Lugemisaeg 10 minutit
See artikkel avaldati algselt ingliskeelsena ajakirjas Beyond Today Magazine: märts-aprill 2026
Kas te lasete usutraditsioonidel takistada tõelist, autentset suhet Jumal Isa ja Jeesus Kristusega? Sellele probleemile on olemas lahendus, mis peitub nendes Piibli pühades, mida Jeesus ise pidas ja õpetas.
On räägitud lugu Vene tsaarist, kes jalutas palee territooriumil ja nägi valvurit seisvat hooletusse jäetud, tühjal maalapil. Ta lähenes valvurile ja küsis, miks too üksi selles kohas seisab. Valvur vastas, et ta täidab käsku.
Tsaar kutsus valvemeeskonna ülema, kes ütles, et alati oli olnud käsk seal vahti pidada. Keegi ei teadnud, miks. Uurimistöö arhiivis näitas, et Katariina Suure ajal kasvas palee aia selles osas hinnaline roosipõõsas. Sinna oli paigutatud vahimees, et takistada inimesi roose korjamast.
Probleem oli selles, et Katariina Suur – ja hinnaline roosipõõsas – surid juba mitme aastakümne eest. Aastast aastasse seisis valvur mõttetul kohal, ilma et keegi oleks teadnud, miks. Sellest oli saanud traditsioon ehk pärimus.
Traditsioonid võivad olla head, aga võivad olla ka halvad. Kas te järgite mõnda usutraditsiooni, mis võib teid juhtida eemale sellest, mida Jumal tegelikult teie elus tahab korda saata?
Traditsioonid võivad takistada teed autentse kristluse juurde
Kas võib olla, et te olete nagu valvur tsaari ja roosipõõsa loos, kes valvab hoolega usutraditsioone, millel pole tegelikku vaimset tähendust?
Traditsioonid võivad olla elus väga kasulikud. Meil on tähendusrikkaid perekonna-, kogukonna- ja usutraditsioone. Traditsioonid võivad luua kuuluvustunde ja tuua inimesi kokku. Nad võivad meile meelde tuletada, mis on igapäevaelu virr-varris tõeliselt oluline.
Ent traditsioonid võivad meid ka lõksu püüda valesse mõtteviisi, mis lihtsalt aktsepteerib, et „me ei tea, miks me seda nii teeme; nii on ju alati tehtud” – nagu valvuri ja roosipõõsa loos.
Mõned usujuhid tulid Jeesuse juurde ja küsisid temalt: „Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba võtma” (Matteuse 15:1–2).
Sellel juudi vanemate traditsioonil ei olnud pistmist hügieeniga. See oli usutseremoonia, mis puudutas rituaalset puhastamist; rituaal, mille eesmärk oli aidata inimestel meeles pidada, et nad peavad olema head ja puhtad Jumala ees.
Kuidas Jeesus teie arvates sellisele küsimusele vastaks?
Ta ütles neile: „Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?” (salm 3, rõhuasetused siin ja edaspidi lisatud).
Mõelge Jeesuse sõnade üle. Ta ütles, et usutraditsioonid – vaatamata nende õilsatele eesmärkidele – võivad viia inimesed eemale Jumalale kuuletumisest. Seetõttu on meil kõigil oluline uurida oma usulisi pärimusi, et näha, kas need on kooskõlas Piibli õpetustega!
Jeesus mõistis usujuhtide lähenemisviisi üsna otseselt hukka: „Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi”” (salmid 7–9).
Jeesus õpetab selgelt, et isegi selline usutraditsioon, mis näib Jumalat austavat, võib meid tegelikult Jumalast eemale viia!
Kuidas on lood tänapäevaste ülestõusmispühade traditsioonidega?
Vaatleme seda teemat veidi sügavamalt ja võrdleme üht pärimuslikku usupüha piibelliku pühaga. Esimene neist on traditsioon, mida enamik inimesi järgib pikemalt mõtlemata – nagu valvel seisev vahimees Venemaa loos. Teine on traditsioon, mida järgisid esimesed kristlased, nii nagu Piiblis on talletatud.
Olete te kunagi mõelnud tänapäevasele ülestõusmispühade traditsioonile?
Jeesus Kristuse surm ning tema kolm päeva ja ööd hiljem toimunud ülestõusmine on kristluse keskne osa. Ilma nende sündmusteta ei oleks kristlust olemas.
Jeesus andis tunnustähe selle kohta, et ta on Messias: „Nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd” (Matteuse 12:40).
Ülestõusmispühade traditsioon põhineb väidetavalt Kristuse prohvetlikul tunnustähel, et ta viibib hauas kolm päeva ja kolm ööd. Niisiis, ta suri suurel reedel ja äratati üles pühapäeva hommikul, eks ole?
Tõde on aga järgmine: suure reede ja pühapäeval tähistatava ülestõusmispüha traditsioon ei sobi kokku Jeesuse antud tunnustähega endast kui ette kuulutatud Messiast!
Kuidas ka ei püüaks, ei ole lihtsalt võimalik mahutada kolme päeva ja kolme ööd reedese matuse ja pühapäeva hommikuse ülestõusmise vahele. Parimal juhul mahub sinna üks täispäev ja võib-olla väikesed osad kahest muust päevast, lisaks kõigest kaks ööd. Võite ise arvutada – see ajaline raamistik lihtsalt ei klapi!
On olemas lihtne piibellik lahendus, mis sobib ideaalselt Jeesuse sõnadega, kuid ei sobi mingil moel reede-pühapäeva traditsiooniga. See on aga teine lugu, mille käsitlemiseks meil siinkohal ruumi ei ole (rohkem teavet sellest saab, kui laete alla või tellite meie tasuta ingliskeelse õppematerjali „Easter: The Rest of the Story”).
Evangeeliumid kirjeldavad üksikasjalikult Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ülejäänud Uues Testamendis on kirjeldatud tema järgijate lugu järgmise 60 aasta jooksul. Apostlite kirjad annavad meile ülevaate Juudamaal, Väike-Aasias, Kreekas ja Roomas asutatud kogudustest.
Kõigis neis kirjeldustes ei ole näiteid ühestki kristlikust kogudusest, kes oleks järginud tänapäeval tuntud ülestõusmispühade traditsiooni. Need varased kristlased ei tundnud pärimust, mis püüab Jeesuse hauas veedetud kolm päeva ja kolm ööd mahutada võimatusse reede-pühapäeva ajakavasse.
Piiblil põhineva paasapüha ja hapnemata leibade pühade pidamine
Me teame, et varased kristlased pidasid pühi, millega mälestati Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmist, et asuda juhtima nende elu. See oli pühade periood – tegelikult kaks üksteisele järgnevat püha –, mis lõi sügava seose palju varem Jumala poolt kohustuslikuna sisse seatud tähtpäevade ja Messia vahel. Mis kõige tähtsam, need pühad olid piibellikud, mitte pelgalt inimeste pärimus.
Üks koht, kus seda pühade perioodi mainitakse, on Pauluse esimene kiri korintlastele.
Me teame, et korintlaste enamuse moodustasid kristlusesse pöördunud kreeklased. Näiteks ütleb Paulus neile, et nad peaksid lõpetama traditsioonilistes paganlikes tavades osalemise, mida juutidest kristlased ei oleks niikuinii järginud.
Paulus käsib 1. kirjas korintlastele 5:6 sellel mittejuudi kogudusel pidada üht kevadist püha. Need ei ole tänapäevased lihavõtted, mille keskmes on ülestõusmine, jänesed ja munad. Et Pauluse sõnu konteksti panna, alustame 6. salmist: „Teie kiitlemine ei ole hea. Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks?”
See väide võib meile tunduda veidi kummaline, kuid maailmas, kus leiva küpsetamine oli tavaline tegevus, oli see igati arusaadav. Inimesed tegid taigna ja küpsetasid sellest leiba. Hapendava aine, haputaigna või pärmi, lisamine taignasse põhjustas selle kerkimise – taigen muutus kohevaks või paisus. Väike kogus pärmi mõjutas kogu taignat, kuni see oli täielikult hapnenud.
Siin kasutas Paulus leivale lisatavat pärmi analoogiana sellest, kuidas uhkus ja kiitlemine meid üles paisutavad.
Nüüd loeme, mida ta kirjutas 1. kirjas korintlastele 5:7: „Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud.” Paulus eeldas, et tema mittejuutidest pöördunud tunnevad hästi heebrea pühakirja, mida meie nimetame Vanaks Testamendiks. Tema väide Jeesusest kui paasatallest poleks palju tähendanud, kui nad ei oleks tundnud sündmusi, mis olid seotud muistse Iisraeli välja rändamisega Egiptusest.
Siis selgitab Paulus: „Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga, mitte vana haputaignaga, halbuse ja kurjuse haputaignaga” (1. kiri korintlastele 5:8).
Tänastele kristlastele olulised piibellikud pühad
Paulus ootas, et need paganatest (mittejuudi) kristlased peaksid neid Piibli pühi, mitte ei järgiks tänapäevast lihavõtte traditsiooni.
Viidates haputaignale, hapnemata leivale ja paasatallena ohverdatud Jeesusele, räägib Paulus selgelt piibellikust paasapühast (Kristuse ohvrisurma ajast) ja hapnemata leibade pühadest, mille Jumal ise andis muistse Iisraeli rahvale ja mida ka Jeesus pidas. Need Pauluse mainitud sündmused on õiged, Piiblil põhinevad pühad, mille pidamist Jumal kristlastelt ootab!
Paulus juhendab mittejuutidest korintlasi osalema usupühadel, mis põhinevad piibellikul õpetusel, mitte inimlikul kujutlusvõimel ja pärimusel. See ei tähenda, et varased kristlased pidasid neid pühi täpselt samamoodi kui juudid. Pauluse sõnad näitavad, et nii piibellik paasapüha kui ka kristlikud hapnemata leibade pühad olid läbi imbunud uuest vaimsest arusaamisest, et Jeesus Kristus on meie Päästja.
Pauluse kuulutus Jeesusest kui Jumala paasatallest, kes saadeti inimesi surmast lunastama, oli paljude esimese sajandi juutide jaoks mõistetamatu, nii nagu see on seda ka tänapäeval. Aga kristlaste jaoks peaks see täitma piibelliku paasapüha pidamise vaimse sügavuse ja arusaamisega Jumalast, mis ületab isegi Egiptusest lahkumise hämmastavad ja imelised sündmused.
Kasinus ja tõde
Hapnemata leibade pühade ajal eemaldatakse kodust pärm ja hapendatud toidud ning süüakse seitse päeva hapnemata leiba (2. Moosese raamat 12:15–20; 3. Moosese raamat 23:6). 1. kirjas korintlastele saame aimu, kuidas see sümboliseeris meie vaimset elu.
Paulus teadis, et füüsiliselt mõjutab väike kogus haputaignat kogu taignapätsi. Ta viitab „halbuse ja kurjuse” vaimsele haputaignale. Halbus hõlmab valesid hoiakuid, mõtteid ja emotsioone, kurjus aga tegusid. Mõlemad kujutavad endast pattu.
Te ei saa tõelisteks Jeesus Kristuse järgijateks, kuni te ei mõista kurjust ja pahelisust, ei kahetse vaimse hapnemise mõju ja ei lase oma elus Jumalal asendada pattu tema „kasinuse ja tõe hapnemata” viisidega (1. kiri korintlastele 5:8).
See, kuidas Paulus kasutab hapnemata leibade pühade sümboleid selgitamaks Jumala tegutsemist tema järgijates, on sügav. Tema õpetuse kontekstiks on juhis: „Pidagem siis pühi…” (salm 8).
Patt eraldab teid Jumalast (Jesaja 59:2). See läbib teie elu iga aspekti, nii nagu hapendamine muudab taigna kõiki osakesi, kuni need on täis gaasimulle.
Olgem ausad: kui te keeldute tunnistamast patu reaalsust ja tagajärgi, siis tegelikult te usute, et Jumal ei hooli eriti teie tegudest või et tal pole õigust teile öelda, mida teha.
Ma tean, et seda võib olla raske kuulda, aga et Jumal saaks muuta teie elu, peate te esmalt mõistma vaimse haputaigna varjatud toimet.
Jumal tahab teie elus imet teha. Kui lisate taignasse pärmi, ei saa te seda protsessi peatada. Leivast ei saa pärmi eemaldada. Paulus kasutab haputaignat või pärmi meie elu läbivate patuste mõtete ja käitumise sümbolina. Jumal tahab, et teie elu oleks täidetud kasinuse ja tõega. Ta tahab enamat kui lihtsalt usu tunnistamist ja mõningaid inimeste traditsioone. Ta tahab teie elust vaimse haputaigna välja rookida ja anda teile uue, hapnemata elu.
Asendage kaasaegne inimeste loodud ülestõusmispühade traditsioon Piibli tõega
Nüüdisaegsed ülestõusmispühad võivad näida imelise traditsioonina – see on aeg, mil korvid on täis kompvekke ja värvitud mune, aeg sõprade ja perega koos olemiseks, aeg erilise jumalateenistuse külastamiseks. Aga saage aru: see on piibliväline pärimus, mis tegelikult sai alguse muistsest paganlusest ja ebajumalate, sealhulgas viljakuse jumalanna Ištari (Piiblis Astarte) kummardamisest. Tänapäeva lihavõtete kõige populaarsemad sümbolid munad ja jänesed on meieni jõudnud vanad paganlikud viljakussümbolid.
Paasapüha ja hapnemata leibade pühad on aga piibellikud tähtpäevad, mille on sisse seadnud Jumal ise. Neid pidas Jeesus, neid õpetati algkirikus paganatele ja need on läbi imbunud kristlikust evangeeliumist, mis kuulutab päästmist Jeesus Kristuse kaudu.
See pühade periood on piibellik alternatiiv tänapäeva lihavõtetele – õige valik tähistamiseks. Kristuse ohvrile keskenduv kristlik paasapüha ja hapnemata leibade pühad on täis rikkalikke ja tähenduslikke sümboleid, mis kõnelevad Kristuse surmast, ülestõusmisest ja praegusest tegevusest nende vaimseks puhastamiseks ja tervendamiseks, kes pöörduvad Jumala poole. See on rohkemat kui inimeste pärimus. See on Jumala ilmutus inimkonnale!
Tõlgitud DeepL-i abil. Teksti tõlkimiseks ette valmistanud: James Ginn. Piibli kirjakohtade läbivaatamine, teksti korrektuur ja lõplik toimetamine eesti keeles: Toomas Schvak.