Lugemisaeg 21 minutit
See artikkel avaldati algselt ingliskeelsena ajakirjas Beyond Today Magazine: märts-aprill 2026
Jeesus Kristuse kohutavad kannatused ja surm ei olnud Tema ega Jumal Isa jaoks kaotus või lüüasaamine. See oli ülim võit! Piibli autorid võrdlevad seda tolle ajastu Rooma keiserliku triumfiga, mis pööras maailma toretsemise ja edeva uhkuse pea peale.
Mõnikord arvatakse, et Jeesus Kristuse kannatused ja surm oli lüüasaamine, mille Jumal tema surnuist äratamisega ümber pööras, aga see ei ole nii. Jeesus ei saanud surmas lüüa, vaid võitis! See võit kasvas ja laienes ülestõusmises, aga Kristuse varasem piin ja surm olid võidu olulised osad. Need jõudsid kätte just nii, nagu tema ja Isa olid planeerinud, täpselt õigel päeval. Ta seisis patule edukalt vastu oma surmahetkeni ja võitis saatana, et olla ohvriks toodud täiuslik Jumala Tall, kes lunastab inimkonna patust ja surmast.
Evangeeliumi kirjeldustes Jeesuse kannatustest ja surmast tasub lähemalt vaadelda, kuidas Rooma sõdurid Jeesust pilkasid. Nüüdisajal käsitlevad paljud seda Rooma tähtsaimatele väejuhtidele ja impeeriumi perioodil ainult keisritele osutatud suurima au – triumfi (siin märgib „triumf” spetsiifilist Rooma protsessioonitseremooniat, mitte selle sõna laiemat tänapäevast tähendust igasuguse suure võidu või selle tähistamisena) – ümberpööramisena.
Kuigi Rooma keisrid kuulutasid oma ülemvõimu ja jumalikkust mitmel viisil, oli neist kõige dramaatilisem ja otsesem keiserlik triumf. Ent me näeme, et Uus Testament kujutab Jeesuse teekonda ristilöömiseni keiserlikust hiilgusest palju suurema triumfina – ülima ülendamisena, mis häbistas maiseid võime ja nende taga olevaid deemonlikke jõude, pöörates sellega ka sõdurite pilke pea peale.
Keiserliku triumfi tõus
Rooma triumf oli vallutuste röövsaaki esitlev massiivne võiduparaad, mille käigus ülendati austatav isik samm-sammult jumalikku hiilgusesse või jumala staatusesse. See arenes välja varasematest etruski ja kreeka tseremooniatest, millega kutsuti välja inimeste üle võidutsevat Dionysost, surevat ja surnuist tõusvat jumalat (vanades valeusundites valitseva deemonliku mõju all võltsiti sellega tõelise Messia ettekuulutatud surma ja ülestõusmist).
Algsetes tseremooniates kandis kuningas Dionysose kostüümi. Nii kuningas kui ka temaga kaasas olnud ohvrihärg kujutasid jumalat tema surma ja ülestõusmise faasis. Sarnased tseremooniad toimusid ka teistes muistsetes kultuurides. Kreekas võttis Dionysose rolli lõpuks üle Zeus, jumalate kuningas, kelle vasteks roomlastel oli Jupiter.
Rooma vabariigi ajal austati triumfiga võidukaid väejuhte. Keisririigi sünniga Augustuse ajal sai triumfist ainult keisrite privileeg, sest neid peeti Rooma võidu ja võimu jumalikuks kehastuseks. Keiserlikke triumfe tähistati sageli triumfikaarte ehitamisega, millest mõned on siiani alles ning mille all ja läheduses korraldati paraade.
Triumfi üksikasjalikud kirjeldused põhinevad paljudest eri ajalooallikatest kogutud kildudel. Siiski ei olnud need alati samasugused, sest triumfaatorid ehk need, keda triumfiga austati, püüdsid end ja oma saavutusi ainulaadsel viisil ülistada. Sellele vaatamata oli triumfide üldises ülesehituses palju korduvaid elemente ja me leiame nende elementide ning Jeesusega juhtunu vahel märkimisväärseid paralleele.
Me näeme, et Jeesuse teekond ristilöömiseni ei olnud pelgalt surma mõistetud kurjategija vedamine hukkamispaika, vaid jumaliku kuninga rongkäik tema kõrgeimale aukohale enne vastuvõtmist igavesse auhiilgusesse.
Paralleelid triumfi elementide ja Jeesuse teekonna vahel
Me käsitleme peamiselt Markuse evangeeliumi. Selles leiduvate ladinakeelsete sõnade kasutuse ja muude tekstisiseste tõendite põhjal tundub, et see kirjutati peamiselt roomlastest lugejatele, kes oleksid mõistnud paralleele Rooma triumfiga. Me leiame aga samu elemente ka teistest evangeeliumidest. Markuse 15:15 kirjeldab, kuidas Pilaatus laseb Jeesust piitsutada ja annab ta risti lüüa. Edasi liikudes vaatleme triumfi ja Jeesuse kogemuse paralleele:
1. Triumf algas Rooma sõjaväeosades keisri suurte eliitüksuste ehk pretoriaanide kaardiväe kogunemisega
Markuse 15:16: „Aga sõdurid viisid Jeesuse siseõue – see tähendab kohtukotta [pretooriumi] – ja kutsusid kokku terve väesalga [kohordi].” Niivõrd suur keisri vägede kogunemine oli ebatavaline ühe vangi piitsutamiseks ja ristilöömiseks, kuigi võib-olla kardeti linnas rahutuste puhkemist.
2. Austatav isik riietati purpurmantlisse ja talle pandi pähe loorberikroon
Salm 17: „Ja nad rõivastasid ta purpurmantlisse ja panid talle pähe pärja, mille nad olid pununud kibuvitstest…”
Ka Johannese evangeeliumi 19. peatükis (salmid 2, 5) on öeldud, et mantel oli purpurne. Matteuse evangeeliumis 27:28 on aga öeldud, et see oli punane. Milline see siis oli? Purpurne riietus oli väga kallis ja seda võisid kanda ainult Rooma aadlikud. Seega tundub tõenäolisem, et see oli punane mantel nagu Rooma ohvitseridel. Mõned on arvanud, et see oli sinise ja punase lõnga segu, mis nägi välja purpurne. Teised kahtlustavad, et sõjaväe tingimustes kasutasid sõdurid kulunud, tuhmiks ja halliks pleekinud lillakaspunast mantlit, mis sarnanes nüüd värvilt lillakaspruunile. Igal juhul pidi selle nimetamine purpurseks kujutama seda kuningliku rüüna, nii nagu triumfi puhul ette nähtud.
Rüü ja okaskrooniga tahtsid sõdurid Jeesust tema väidetava kuninglikkuse pärast pilgata. Selle ja teiste siin kirjeldatud sammude põhjal võisid nad kavandada mingisugust mõnitavat vastutriumfi. Isegi kui see polnud nende kavatsus, läkski see sisuliselt nii, kuigi lõpuks osutus, et hoopis Jumal pilkas roomlasi ja nende maist korda.
3. Sõdurid kuulutasid austatava isiku kuningaks ja isandaks
Markuse 15:18–19: „… ning hakkasid teda teretama: „Tervist, juutide kuningas!” Ja nad lõid talle pillirooga [või kepiga] pähe ja sülitasid ta peale ning kummardasid teda nõtkutatud põlvedega.”
Pilkamine jätkus teeseldud kummardamisega, ent iroonilisel kombel kuulutasid nad tegelikult tõtt Jeesuse kohta! (Sellest kohtlemisest on rohkem kirjutatud järgmise elemendi juures.)
Johannese 19. peatükis on kirjeldatud, kuidas Rooma maavalitseja Pontius Pilaatus esitles Jeesust pilkavas kuninglikus riietuses ja ütles kogunenud juutidele: „Ennäe, teie kuningas!” (salm 14). Kohalviibiv rahvahulk tunnistas oma kuningaks ainult Rooma keisri (salm 15). Vaatamata sellele käskis Pilaatus kirjutada Jeesuse kuriteosüüdistuse sildile „juutide kuningas” (salmid 17–22; Markuse 15:26).
4. Austatava juhi nägu oli punaseks värvitud ja Rooma liktorid seisid rongkäigus tema ees punastes sõjarüüdes
Näo värvimine jäljendas Jupiteri kuju värvimist Kapitooliumi templis, mida tehti Rooma pidustuste ajal sõjaliste vallutuste sümboliseerimiseks. Liktorid olid magistraati saatvad sõjaväeametnikud ja nende sauad sümboliseerisid kehalist karistust. Nende ülesanne oli vange nuhelda.
Kuigi Markuse ja teistes evangeeliumides seda konkreetselt ei öelda, on äsja mainitud sauadega nuhtlemise ja Jeesuse piitsutamise valguses selge, et peksmine ja haavad veristasid teda kohutavalt. Pähe surutud okaskroon pidi panema vere voolama üle tema näo.
Samuti võis talle näkku sülitanud sõdurite süljes sisalduda veini, kuna see kuulus nende toiduratsiooni ja veini mainitakse ka mõned salmid hiljem.
Jesaja 52:14 oli sajandeid varem ette kuulutanud, et Jeesuse nägu ja kogu välimus rikutakse niivõrd, et ta ei näe enam inimese moodi välja. Loomulikult ei teeselnud Jeesus oma nägu punaseks värvida lastes jumalikkust. Küll näitas ta üles jumalikku armastust, lubades end peksta ja moonutada, valades nii oma verd maailma pattude eest.
5. Sõjakäikudelt toodud saaki, sealhulgas aheldatud ja surma mõistetud vange esitlev, sõjaväeametnike juhitud paraad liikus läbi linna, kus sõjavägi ja rahvas kogunesid seda vaatama ja juhi jagatavaid kingitusi vastu võtma
Salm 20: „Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad talt purpurmantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse. Ja nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa.”
Jeesus viidi Rooma sõjaväeametnike ja sõdurite poolt rongkäigus läbi Jeruusalemma ristilöömise paika. Mantli seljast võtmine ja tema riiete tagastamine ei olnud osa Rooma triumfist, kuid sobis pilkamisega ja oli vajalik ettekuulutuse täitumiseks, mille kohaselt Kristuse riided jagatakse (Markuse 15:24; Matteuse 27:35; Johannese 19:23–24).
Luuka 23:27 mainib pealtvaatajate hulki: „Ent Jeesusega käis kaasas suur hulk rahvast ja naisi, kes endale vastu rindu lüües teda itkesid.”
Jeesus ise oli seotud, surma määratud vang, keda rahvale näidati. Siiski ei olnud ta kinni võetud, vaid oli ennast vabatahtlikult üles andnud. Veelgi enam, see oli tema tõeline võidumarss, kus ta liikus edasi missiooni täitmisel, milleks ta oli tulnud – võitma sõda saatana, patu ja surmaga.
Tema loobumine oma riietest sümboliseeris kõige loovutamist. Maailma Looja loobus taevasest auhiilgusest, et saada inimeseks, kes kannatab ja sureb kohutaval viisil (Filiplastele 2:5–9). Seda tegi ta meie kõigi eest: „Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud” (Jesaja 53:5).
Jeesus ei heitnud rahva sekka hõbemünte ja ehteid, nagu keisrid oma triumfidel tegid. Ta andis midagi palju väärtuslikumat – oma elu ja heaolu. Ta tegi seda, et kinkida meile andeksandmine, tervenemine, vabadus patust ja surmast ning suutlikkus elada oma elu tema teenistuses. Oma kestvas võidus võtab Jeesus lõpuks vangi need, kes on kurja võimu all, ja annab neile temaga koos veedetud eluga kaasnevad õnnistused: „Tema on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa, ning on andnud inimestele ande” (Efeslastele 4:8).
6. Rongkäigus oli kesksel kohal ohvriloom, keda samastati austatava isikuga, ja tema kõrval käis mees vahendiga ohvrilooma tapmiseks
Nii nagu varem mainitud, sümboliseeris ohvrilooma surm algses tseremoonias jumala surma, kes siis väidetavalt tõusis uuele elule austatavas juhis. Selle ajastu triumfimonumentide reljeefid kujutavad tavaliselt pärjaga kaunistatud härga, kes sümboliseerib austatavat juhti, ja tema kõrval meest, kes kannab härja tapmiseks kirvest.
Markuse 15:21: „Ja nad [Rooma sõdurid] sundisid üht möödujat, maalt linna tulevat Küreene Siimonat, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma tema risti.”
Nõrkev Jeesus komistas protsessioonil ja see mees, kelle poegadest said ilmselt hiljem Markuse lugejatele tuttavad koguduseliikmed, lihtsalt „juhtus” olema seal. Nii sai teda sundida täitma seda erilist ülesannet, mis võimaldas Kristuse ohverdamisel plaanipäraselt jätkuda. Tema täitis selles pea peale pööratud Rooma triumfis tapariista ametliku kandja rolli. Pea mainimine viibki meid järgmise elemendini.
7. Kui rongkäik jõudis oma sihtkohta Kapitooliumil, hukati vangid julmalt, ja austatav isik tõusis Kapitooliumile, „pea paika”
Rooma triumfi keskpunktis piinati ja tapeti kõrge positsiooniga sõjavangid rahva silme all. Triumfaator astus treppidest üles Kapitooliumi künkale, ohverduspaika, kust avanes vaade Rooma foorumile.
Selle kuulsa künka üle domineerib Rooma peajumala Jupiteri tempel Kapitoolium. Künka nimi pärineb ladina sõnast caput või capita, mis tähendab pead. Rooma ajaloolaste sõnul leiti templi ehituse alguses sealt hästi säilinud inimpea ja ennustajad kuulutasid, et pea leiukohast saab kogu Itaalia pealinn.
Markuse 15:22: „Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika – see on tõlgitult Pealuu paik.” Ka Matteuse 27:33 ja Johannese 19:17 annavad selle tõlke. Siiski võib see sõna tähendada pead üldiselt, mitte ainult pealuud. Mõned arvavad, et Kristuse ristilöömise koht oli pealuud meenutava kalju kohal, teised aga usuvad, et see nimi võib märkida kohta Jeruusalemma lähistel, kuhu Taavet tõi Koljati pea (1 Saamueli 17:54).
Igal juhul ei ole tavaline, et evangeeliumides tõlgitakse kohanimesid, seega tundub, et sellel on rõhuasetus ja tähendus. Näib tõenäoline, et kas evangeeliumide kirjutajad või siis Jumal, kes korraldas need sündmused demonstreerimaks maise võimu pea peale pööramist ja inspireeris neid kirjeldusi, lõid seose Kristuse ohverdamispaiga ning “pea künkal” asuva Rooma triumfi ohverdamis- ja ülendamispaiga vahel.
Jeesus saabus oma ristilöömise paika, et võtta hukkamõistetute koht ja anda oma elu maailma pattude eest.
8. Vahetult enne ohvrilooma tapmist pakuti austatavale isikule veini, mille ta välja valas
Veinist keeldumine ja selle välja valamine triumfitseremoonial sümboliseeris austatava valitseja enda ohvrit, identifitseerides ta ohvriloomaga, kelle verd hakati peatselt valama.
Markuse 15:23: „Ja talle [Jeesusele] pakuti mürriveini, aga tema ei võtnud vastu.” On märgitud, et see oli surmamõistetud vangile andmiseks hinnaline jook. Mõned oletavad, et see võis aidata valu tuimastada. Võib-olla korraldas selle isegi Pilaatus.
Jeesus ei võtnud seda vastu. Ta oli võtnud sihiks kogeda oma piinade kogu agooniat, millega ta võttis enda peale maailma kannatused. See häbistas veelgi Rooma triumfi. Kristuse keeldumine veinist oli siiras ja üllas, tõeliselt ohvrimeelne tegu, mitte Rooma juhi võlts teesklus, nagu ta ohverdaks ennast selles piiritu enesereklaami tseremoonias, kus ta tegelikult millestki ei loobunud.
Jeesus võttis hiljem, oma viimsetel hetkedel, pärast tunde kestnud piina ja kurgu kuivades, vastu käsna äädikaga, et ta suudaks lausuda oma viimased sõnad, viies sellega lõplikult täide selle päeva paasapüha teenistuse (Johannese 19:28–30).
9. Ohverdus viidi täide
Ohvrianniks olnud loom tapeti, sümboliseerides võiduka juhi seost sureva jumalaga, et koos temaga auhiilgusesse tõusta. See väljendas ühtlasi tänu nii seniste võitude kui ka tulevaste võitude ja õnnistuste eest, mis austatava valitseja kaudu Roomale ja selle rahvale eeldatavasti osaks saavad.
Pärast viidet Kristuse rõivaste jagamisele tema ristilöömise järel (Markuse 15:24) märgib järgmine salm: „Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid” (salm 25). Jutustuse jätkudes saame teada, et Jeesus kannatas kuni oma surmani üheksandal tunnil (kell kolm pärastlõunal) – kuus tundi hiljem. See pikk kannatus oli osa Kristuse ohvrist.
Rooma triumf ise oli kogu päeva kestev sündmus, kuid härja ohverdamine toimus üsna kiiresti, nii nagu ka see loomade ohverdamine, mis oli osa Jumala sisse seatud tõelisest jumalateenistuse süsteemist. Seda ohvrit tuli Kristus täide viima.
Tuleb rõhutada, et Jeesuse kannatused ja surm ei olnud Rooma triumfi täideminek, vaid sellega vastuolus – element elemendi haaval pöörati see ümber.
Kristuse ohver oli tõeline ohver. Me täname teda selle kaudu saavutatud võrratu võidu, aga ka tulevaste õnnistuste ja võitude eest, mis lähtuvad tema ohvrist ja kõigest, mida ta veel edaspidi saavutab.
10. Juht oli nähtaval, kõrgel kohal künka peal, tavaliselt kahe ametniku kõrval
Jeesus oli varem öelnud, et ta „tõstetakse üles”, rääkides mitte maisest kuulsusest, vaid oma ristilöömisest (Johannese 3:14; 12:32-33). Ometi saabus selle kaudu suur au ja ülendamine.
Kellegi kõrgel positsioonil oleva isiku paremale ja vasakule käele asetamine tähendas muistses ühiskonnas suurt au (vt Matteuse 20:21, 23). Rooma ajaloolased märgivad, et keisrite kõrval seisis kaks kõrget riigiasju korraldavat ametnikku, keda nimetati konsuliteks. Me näeme veelgi näiteid sellisest ülendamisest triumfi ajal.
Enne keisriks saamist istus Tiberius triumfirongkäigus oma kasuisa Augustuse kõrval kahe konsuli vahel. Hilisemas triumfirongkäigus ronis keiser Claudius põlvedel Kapitooliumi trepist üles, toetatuna mõlemalt poolt oma kahest väimehest. Vespasianus tähistas hiljem triumfi koos tema kõrval seisvate poegade Tituse ja Domitianusega.
Markuse evangeeliumi 15. peatükis, pärast süüdistavale sildile „Juutide kuningas” (salm 26) viitamist, öeldakse: „Ja koos temaga [Jeesusega] lõid nad risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele. Siis läks täide kiri, mis ütleb: „Ta on ülekohtuste sekka arvatud”” (salmid 27–28).
Võib-olla valisid sõdurid sellise paigutuse jätkuva pilkamise ja isegi juudi rahva mõnitamise eesmärgil. Jeesus, nende väidetav kuningas, ei valitsenud siin midagi ega kedagi, ja tema asevalitsejateks olid surevad jõuetud kurjategijad. Kahjuks hakkasidki tema alamad teda naeruvääristama ja teotama (salmid 29–32).
11. Rahvas ootas jumalatelt märki
Roomlased olid väga ebausklikud. Ametlikud augurid (ennustajad) tegid jumalate heakskiidu või hukkamõistu kindlaks jälgides loodusnähtusi, mida nad pidasid enneteks või tunnustähtedeks.
Nad otsisid ohvrilooma sisikonnast sümmeetriat ja deformatsioone. Nad jälgisid nähtusi nagu välk, äike, lindude lend ja häälitsused. Vähemtähtsad olid sellised asjad nagu teatud jumalatele pühade loomade ilmumine, ülevoolamised, aevastused ja komistamised. Loomulikult ei olnud neil kunagi selliseid tunnustähti nagu Jeesuse hämmastavad imed!
Salm 33: „Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat” – seega kolm tundi.
Seejärel tema viimased hetked. Salmid 37–38: „Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge. Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.” Matteuse 27:51–52 lisab, et maa värises, kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid.
Need olid tõelise Jumala tohutud imelised tunnustähed!
12. Triumfi kulminatsioonis kuulutati austatav isik jumalaks
Triumfi viimane samm oli valitseja jumalaks kuulutamine. Ta liitus muistse aja paganlike jumal-keisritega, kes kõik olid väidetavalt jumala kehastused maa peal. Rooma keisreid peeti jumalikustatud Rooma riigi kehastusteks. Inimesed põletasid nende austamiseks viirukit – see oli asi, millest kristlased keeldusid.
Eeldati, et surres saavad keisrid tõelisteks jumalateks. Roomas Titusele pühendatud triumfikaare laes on kujutatud jumalaks kuulutatud keisrit, kelle hiiglaslik kotkas taevasse viib. See sümboliseeris tema apoteoosi ehk jumalaks saamist.
Pange tähele Rooma sõjaväeametniku hüüatust Jeesuse kannatuste lõpul Kolgatal, pärast seda, kui ta oli näinud kõike, mida Jeesus läbi elas, tema rahulikkust, tema palvet, et Jumal andestaks tema tapjatele, ja järgnenud olulisi tunnustähti.
Markuse 15:39: „Aga Jeesuse vastas seisev sadakonnaülem, nähes teda nõnda hinge heitvat, ütles: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!””
See on Markuse raamatu kulminatsioon. Ta alustas Markuse 1:1, juhatades sisse „Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi [head sõnumid]”. Ja nüüd, lõpus, kuulutab see ohvitser, et jah, ta oli tõesti Jumala Poeg! See on tabav lühikokkuvõte Jeesuse surma kirjeldustes esitatud vastutriumfist.
See oli tema tõeline triumf, palju kõrgem tema varasemast triumfaalsest sisenemisest Jeruusalemma – võidukas minek surma ja sealt edasi igavikku. Ükski oma suuri triumfe kuulutanud väejuhtidest ja keisritest ei pääsenud kunagi surematuse auhiilgusesse. Aga Jeesus Kristus pääses. Ta tõusis üles. Ta tõusis kõrgele ja elab täna koos Isaga taevas, kust ta ühel päeval naaseb, et valitseda kõiki rahvaid.
Võit maailmakorra ümberpööramiseks
Veelkord, on oluline aru saada, et Jeesuse surm oli iseenesest suur võit. Jeesus ei tulnud oma elu alal hoidma. Ta tuli surema. See oli tema missioon.
Jeesus läks surma, „et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle – see tähendab kuradi –, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves” (Heebrealastele 2:14–15).
Jeesus tegi oma kannatuste ja surmaga vaenlasest täieliku naerualuse. Rooma sõdurid pilkasid Jeesust, kroonides ja riietades teda võltsilt ning teeseldes kummardamist, samal ajal teda pekstes ja piinates. Kahtlemata ei olnud see ainult nende süü. Neid õhutasid õelad vaimsed jõud – saatana juhitud kurjad vaimud. Piibel ütleb meile, et just need jõud seisavad maiste võimude ja valeusundi taga.
Lõpuks aga pöördus kogu asi pea peale – saatan ja tema deemonid, Rooma riigi ja selle paganliku triumfi taga olevad tõelised jõud, võideti ja tehti naeruväärseks. Apostel Paulus viitab sellele, olles selgitanud, et Jeesus naelutas oma surmaga meie süüteod ristile: „Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses” (Koloslastele 2:15, rõhuasetus lisatud). Siin on otsene tõend Jumala kavandatud vastupidisest triumfist.
Me peaksime arvestama, et sama asi juhtus, kui Jumal tutvustas muistses Egiptuses iisraellastele paasapüha. Toona pöörasid Jumala nuhtlused ja sammud oma rahva vabastamiseks pea peale Egiptuse religiooni, näidates, et nende deemonitest inspireeritud jumalad on jõuetud. Nagu ta oli öelnud: „Ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle” (2. Moosese 12:12; võrdle 4. Moosese 33:4). Kuuldes uudiseid juhtunust, märkis Moosese äi Jethro: „Nüüd ma tean, et Issand on suurim kõigist jumalaist, sest ta päästis rahva Egiptuse käe alt, kui nad olid ülbed nende vastu” (2. Moosese 18:11).
Nüüd hiljem, kui Kristus tuli paasapüha täide viima, juhtus sama asi. Jumal pööras Kristuse kaudu Rooma kuratliku jumalateenistuse pea peale, pilgates selle paganlikku, edevalt uhket triumfi palju suurema triumfiga, mis seisnes Jeesuse ustavaks jäämises ja surmas just nii, nagu see oli kavandatud.
Meid juhitakse triumfis Kristuses
Need, kes olid saatana ahelais, ta vabastas, viies vangid vangidena kaasa (Efeslastele 4:8). Meie oleme osa tema võiduparaadist – oleme tema poolt allutatud, nüüd surnud selleks, kes me olime, kuid vabad ja elavad temas. Nagu Paulus kirjutab 2. kirjas korintlastele 2:14: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna [see viitab hinnalistele viiruki- ja parfüümipilvedele Rooma triumfimarssidel].”
Pange tähele, et ta juhib meid oma võidukäigus – et me esindaksime teda ja elaksime ise võidukalt.
Jeesuse triumf ei tähendanud võimu ja majesteetlikkuse kogumist endale, vaid oma elu andmist armastuses ja teiste eest toodud ohvrit. Ta juhib meid samamoodi, suunates meid mitte enese kiitmisele, vaid oma elu andmisele tema ja teiste teenimiseks, mis on tee tõelise võidu ja au juurde.
Jeesuse lõplik võit on meie rahu ja edu alus. Nagu ta ütles: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud” (Johannese 16:33).
Tema võit annab jõudu meie võidule. Johannes kirjutas: „Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad [valed vaimud ja valeõpetajad] ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas” (1. Johannese 4:4).
Nii võime koos Paulusega öelda: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi” (1. Korintlastele 15:57).
Võit on kindel. Jeesus on võitnud – surmas, ülestõusmises, meid vabastades, meis elades ja tulles taas, et valitseda, seejärel saatan eemaldada, türannia lõpetada ja maailm tervikuna päästa. Milline võimas triumf see on! Elage Jeesus Kristuse tõelises evangeeliumis, järgnedes talle võidukalt lõputusse auhiilgusesse!
Jumaliku kuninga vastandlikud evangeeliumid
Piibli Markuse evangeelium algab sõnadega „Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus” (Markuse 1:1). Sõna „evangeelium” on siin tõlge kreeka sõnast euangelion, mis tähendab „häid sõnumeid” või „head uudist” – see sõna pärineb Vana Testamendi kreekakeelsest tõlkest, kuid seda kasutati ka Rooma impeeriumis valitsenud kreeka-rooma kultuuris poliitilise teadaande tähenduses.
Sellest laiemast kultuurist leiame ka Rooma riigi ja selle keisri, keda tunnustati jumalikuna. Näiteks kuulsas Priene kalendri sissekandes umbes aastast 9 eKr, mis pärineb praeguse Türgi lääneosast, on kirjas soovitus viia uusaasta üle Caesar Octavianus Augustuse sünnipäevale septembris, märkides, et „jumal Augustuse sünnipäev oli tänu temale maailma tulnud hea sõnumi [euangelion] algus”. Markuse evangeeliumi algus on otsene vastand sellele narratiivile. Jeesus, mitte Augustus, oli tõeline jumalik Poeg, kelle elu ja sõnum tähendasid maailmale head uudist.
Octavianus, esimene Rooma keiser, oli Julius Caesari õetütrepoeg, kelle Caesar oma pojana adopteeris. Caesar oli vahetult enne oma mõrvamist kuulutatud eluaegseks valitsejaks. Pärast tema surma ilmus komeet, mida kuulutati märgina tema vastuvõtmisest jumalikku auhiilgusesse. Hiljem tunnustas seda Rooma senat, kuulutades ta jumalaks. Octavianus lasi vermida münte, millel oli kujutatud see komeet koos kirjaga „jumalik Julius”, nimetades seejuures ennast kui jumala poega tiitliga augustus, mis tähendab ladina keeles ‘auväärne’.
Kaks aastat enne oma surma pidas Julius Caesar oma suurte sõjaliste võitude tähistamiseks neli järjestikust triumfi, kindlustades oma positsiooni diktaatorina – triumfi nähti teena jumalikku auhiilgusesse. See inimvalitsuse väär ülendamine pani aluse hilisemale keisri kummardamise mudelile. See tõi kaasa otsese konflikti Jeesus Kristuse usuga, kes sündis kuningaks, kuid kelle kuningriik ei olnud sellest maailmast (Johannese 18:36–37). Nagu mitmed ettekuulutused väitsid, pidi tema kuningriik lõpuks purustama Rooma kuningriigi ja asendama selle tema enda igavese valitsusega.
Tõlgitud DeepL-i abil. Teksti tõlkimiseks ette valmistanud: James Ginn. Piibli kirjakohtade läbivaatamine, teksti korrektuur ja lõplik toimetamine eesti keeles: Toomas Schvak.